istun üksinda, läbi vaikusse kuulen ainult su häält,
su häält, mis sosistab : me ei sobi .
Sa oled minust täiesti erinev,
me oleme nagu must ja valge,
just nagu öö ja päev,
aga kallis, vastandid ju tõmbuvad.
Kokku me võibolla tõesti ei sobi,
kuid sellest ma hetkel küll ei hooli ..
tahaksin vaid, et oleksid siin,
siis lõpeks see lõputu igatsus ja piin .
Istun üksinda, vaikides siiin ,
tahaks sellest elust välja hüpata,
aga kuidas ? kuhu ?
pole mul kuhugi minna ,
sina mind ei taha ,
sinujaoks olen eikeegi, olen lihtsalt tüdruk, kes sind vajab..
aga ei, sa ei andnud meile võimalustki,
ainult vabandusi leidsid: erinevad, erinevad,
kurat, ma vihkan seda sõna !
Sinul veab, sul on kerge , sina ju enam ei hooli
oih, sorri, sa pole seda kunagi teinudki !
Miks sattun ma alati valede inimeste otsa,
miks alati mina haiget saan.
Kas jumal lõi mu eesmärgiga, teistele ohvriks olla?
Ei tea, aga tundub nii .
Lootusetu tundub meie olukord sulle,
aga mina näen valgust tunneli lõpus,
lihtsalt, anna meile võimalus, anna võimalus mulle,
et saaksin tõestada, et mu süda kuulub tõesti sulle .
