teen näo, et kõik on korras, kuid mind reedab mu värisev hääletämber.
Ma seisan sirgelt ning sean sammud vana kiigu poole,
mul sisimas tunne nagu kogu maailma mured oleks jäetud minu hoolde
ja ma enam ei suuda, tahaks vajuda unne,
olen üksinda väljas ning kiigun juba tunde.
Näen eemal vanu sõpru, kelle nimesidki ei mäleta,
juba aastaid enam üksteist isegi ei tereta.
Ajaga kõik on muutunud, minevik on jäänud maha,
teen jalgadega hoogu juurde ning ei vaata taha.
Kiikudes end tunnen vabalt, olen hetkeks kui muretu,
missest, et südames end tunnen kui kiskja poolt puretu.
Ma soovin, et aeg peatuks, et saaksingi jääda kiikuma,
ei taha mõeldagi, et üsna varsti pean edasi ma liikuma.
Siiski ma tean, et aeg on lahkuda ja koju minna,
kuid see tundub asjatu, ei oota mind keegi sinna.
Jah, varem vabadust ihkasin,
kuid nüüd üksindust vihkan siin.
Kõik väärad teod, mis olen korda saatnud, tahaks heastada,
sinu nime tahaks hüüda ning sulle helistada.
Kuid kõik hea näib võimatu, õnn on ammu minu vastu pöördund
ja täna õhtul üksi pargis olles tunnen end kui südamesse löödud
ja, ma ei tahagi igavest õnne, vaid lihtsalt andeks paluda,
ma südamest kahetsen ning elan oma elu piinava valuga.
Ah, milleks üldse need read, mida needki muudavad,
peale selle, et mõne tuju rikkuda suudavad.
Andke mulle andeks, ma ei soovi teie haletsust,
tegelt on see kõik nali, ma ei tunne mingit masendust.
