Kogu jutt murtud südametest, armastusest, tunnetest, hoolimisest on bullshit. On ainult kirg. Sa kas tahad teda või ei taha. Sa kas tahad teda korraks või jäädavalt. Aga sa tahad. Ja kui ei taha, siis polegi midagi. Siis sa ei taha, that's it. Tema ei pruugi sind ka tahta. Pole mõtet end kellelegi tahetavaks teha, sest on palju neid, kes tahavad sind ka siis kui sa isegi end ei taha. Kellegi nimel pingutada on okei, a ainult siis kui see keegi seda väärt on. Tuua tähed ja kuu kellegi jalge ette, kes nendel vaid trampida oskab ... no milleks ?
See lohutus, et igaühe jaoks on kuskil keegi, on klišee. See on ajast maas sest igaühe jaoks pole kedagi. Ja ei peagi olema, sest on palju neid, kes saavadki iseendaga paremini hakkama kui teistega. Ennast armastada on igatipidi mõistlikum, mõni rumaluke lihtsalt ei mõista seda ja ajab oma jonni .. ajades taga kedagi, keda ta tegelikult ei tahagi. Mõnd inimest nähes lihtsalt on see tunne, et kurat.. me oleks koos ideaalsed. A kust sa tead? See, et te ühele pildile sobite, ei tähenda, et teil oleks üks hing. Kõige lollim asi, mida inimesed teevad, on kaalutlemine. Kõik peab olema planeeritud, konkreetne. Kõik on täpipealt kindel ja ei arvestata muutustega, eksimustega. Ja saadakse haiget. Ja siis loobutakse. Kuigi ehk ei peaks. Ehk peaks lihtsalt vähem lootma, endast rohkem andma, teistelt vähem tahtma. Või tegelikult ei peaks ka. Miks peab üldse endast midagi andma. Ärme anna keegi midagi, ärme saa midagi, ärme taha midagi. Võin kihla vedada, et oleme siis tunduvalt õnnelikumad. Kui kaks asja omavahel ei sobi, pole mõtet neid kokku liimida, veel vähem kinni naelutada. Nad lihtsalt ei sobi. Ja see on kole, kui sobimatud asjad on koos. Sellepärast olengi mina siin ja sina seal.
