All I need ..

Oled mõelnud sellele, kui harva on kõik hästi? Lihtsalt hästi, ilma et oleks halbu asju? Neid hetki on vähe, need hetked pole püsivad ning tulevad meie ellu üsna ootamatult. Need hetked on hindamatud ja kõige väärtuslikumad. Neil hetkedeil soovime, et see jääks püsima, et miski ei muutuks, kuid muutus on elu seadus. Ma just praegu, täpselt nüüd, elan selles hetkes.. ma olen õnnelikum kui suurriigi printsess ja tunnen end rikkamana kui miljardär. Ma olen leidnud oma paradiisi, mu unistused on nüüd palju enamat kui lihtsalt unistused.. Ma ei mõtle enam eilsele ega homsele, vaid elan tänases, sest praegu on kõik niii hea ! Ma tean, et selle hetke möödumine teeb haiget ja pilvedelt kukkuda on kuradima valus, kuid ma ei karda. Ma ei karda, sest ma tean, et kui ma kukun, mind püütakse kinni. Ma saan vigastada, kuid jään ellu. Ja mitte tänu endale, vaid tänu inimestele, kes hoolivad. Ma ei vajagi praegu kedagi, kes mind takistaks või moraali loeks, vaid ma vajan inimesi, kes mind julgustaks ja toetaks .. ja mis kõige tähtsam, kes aitaks mul kukkudes jalule tõusta. Antud hetkel võin kergendatult hingata, sest võin kindlalt väita, et mul on need inimesed olemas. Kui ma kukun, tirivad nad mu lombakana püsti ja ütlevad " tantsida veel jaksad ? " MA ARMASTAN TEID !!!



Tahaksin siin kohal tänada neid nelja erakordset, imelist ja unustamatut inimest :
KEITY
KRISTI
KAI
SANDRA

Cause it's hurting me to let it go.

Ma vajan sind, vajan sind rohkem kui õhku mida hingan. Alati on nii, et selleks, et asja väärtustada, tuleb see peaaegu kaotada.. Aga kui julm on kaotada see miski päriseks. Ma vihkan kui mõneks asjaks on liiga hilja. Ma ei taha hilineda, sest kes hiljaks jääb .. see ilma jääb. Ja ma ei taha jääda ilma sinust. Aga kuhu mul üldse on hilineda ? Pigem on mul võimalus hiljaks jääda oma tunnetest rääkimisega. Ehk olengi ma juba lootusetult hilinenud ja maganud maha ainsa võimaluse su võitmiseks. Ehk ongi liiga hilja .. igaveseks.
Ei tohi olla, ei saa . Ma ei luba. Mulle aitab kaotustest ja loobumisvõitudest, sa oled liiga hea, et nii kergelt käega lüüa ja sind kellelegi teisele jätta. Kui sa mind praegu ei märka, siis ma teen end märgatavaks. Ühel hetkel sa ei suuda must enam sellise ükskõikse pilguga mööda vaadata, ma lihtsalt ei luba. Mul on tõsiselt kõrini, et inimesed must sõnaotsesesmõttes üle kõnnivad, justkui oleksin ma mingi olematu asi kõigi teiste seas. Ei, ma eksisteerin ja olen täies hiilguses olemas. Ma elan endale, mitte teistele. Kuid ma oleksin nõus natukene ka sinule elama , seda ma jagaksin küll vaid sinuga. Keegi teine pole seda väärt. Mõistmatuks jääb mulle hetkel veel üks asi - kuidas sina mu südame vääriliseks said . Ja kas üldse saidki ? Ehk oled sinagi kinnisidee ja ei midagi enamat. Võimalik, kuid kahtlen . Sa oled midagi killukese enamat, sa oled mingi soe tunne mu sees sügaval ja usu mind, ükskõik kuidas ma ka ei tahaks, ma ei suuda sind endast välja rebida. Sa oled nagu kasvaja mu sees ja sinu eemaldamine on eluohtlik ja sellega võivad kaasneda kurvad tagajärjed. Seega ma lasen sul vaikselt eneses elada, loodan, et sul on seal hea. Vägisi ma sinust ei loobu, egas ma enam ei tahagi. Ma olen juba harjunud, et muga mu mõtetes kõikjal kaasas oled, ükskõik kus ma ka poleks. Aga mm , tead mis on parim ? See kui sa oled reaalselt minuga, mu kõrval, kui sa mind puudutad, kallistad, sülle võtad ja enda omaks nimetad . Mm , see on täpselt sama hea nagu kuumal suvepäeval rannas lesida ja tulipunaseid maasikaid süüa. Mmm ..

The feeling of falling in love .

JÄLLE !!!

Ma tundun juba eneselegi rumalana, mis siis veel teistest rääkida . Igapäev keegi uus ja viimasel ajal üha enam tunduvad kõik nii erilistena. Tegelikult nad ju ongi, sest iga inimene on eriline. Ehk on asi selles, et olen hakanud inimesi vaatama teisiti vaatama, nägema neis midagi enamat, püsivamat. Ma olin nii veendunud, et olen oma fucked up õnnetu armastuse leidnud ja nüüd ongi kõik tšill . Kuid leidsin juba midagi uut, midagi veel paremat, veel erilisemat ja midagi , mida tahaksin hoida vaid endale. See on miski, mis paneb kõik eelneva kaduma. See on tunne, suurem teistest, samas olles ise algfaasis, kardedavalt sinna ka jäädes. Kuid ometi seekord ei tee see mind nukraks. Miski ei kaota mu silmist naeratust. Ma olen tänulik kogemuse eest. See tunne on südantsoojendavalt hea ning seda vahetada ma ei soovi. Aitäh selle tunde ja imelise õhtu eest .