The blame is on me

 Uskumatu kui raske on kedagi asendada. Mitte, et oleks ainult raske kedagi samasugust leida, vaid ka hingel on valus. Südantlõhestavalt valus. Tunnen justkui ma ei oleks hoolinud sellest, keda asendan, kuid hoolisin ju. Võtta ühe asemele teine peidab kaotuse valu rõõmu taha, kuid see ei tähenda, et seda valu poleks. Ent siiski tundub nagu oleks patt uuesti õnnelik olla ja kellestki teisest rõõmu tunda. Ükskõik kui keeruline see ka ei tunduks, seekord vähemalt ma ise mõistan end.



 I knew you were trouble when you walked in.. right. I knew..  aga ilmselt just see oligi see, mis mind võlus. Riskida mulle meeldib. Kaotada mitte. Kuid kaotasin,    oma mõtted sulle. Ebareaalne kui erinevad võivad olla inimese mõtted, tunded ja teod. Sa ütled, et sa oled tundetu, samas sa hoiad mind aga mida kuradit sa tegelikult tunned? Ehk otsime me mõlemad mingit ülimat emotsiooni ning ei taha leppida sellega, et kõik hea on juba siin. Äkki oleme me osa neist, kes kaotavad teemanti, kogudes kive. Tegelikult kirjutan ma praegu nagu midagi oleks halvasti või ma oleks õnnetu, aga ma pole. Ma olen väga õnnelik, lihtsalt see pole selline õnn nagu ma olen ette kujutanud. Ilmselt ei saagi kõik olla nii nagu kusagilt kuuldud-loetud. See siin ongi minu isiklik õnn, minu armastus .. või kuidas seda nimetadagi. No love lost no love found.







 Shh, don't tell them how badly I need you.

RELATIONSHIT

 

„Sinuga lendan kui linnutiivul

Maanduda võimatu näib

Ja õhust mul puudu kui vastu liibud

Tundeis on kaos

Tol õhtul ei aimand, mis ees veel ootab

Ei aimanud, et võrku jäin taas

Kui silmade valgusest kirgi laotad

Öös hämaras

Ja ma tänasest tean sust eal ei loobuda ma saa..“

Esimest korda elus olin  ma nõus pühenduma. Pühenduma kellegi tundma õppimisele. Ma olen alati eeldanud, et kui üldse mingi armastuse moodi asi olemas on, siis on see mingi erakordne tunne nagu muinasjutus.. armastus esimesest silmapilgust. Ma lükkasin endast eemale kõik imelised noormehed, lihtsalt seetõttu, et esmapilgul neisse ei armunud. Ka seekord ei armunud ma sugugi mitte esmapilgul. Vastupidi, ma isegi ei mäleta seda esmakohtumist, me kumbki ei mäleta. Ühel hetkel me lihtsalt olime tuttavad. Ja armuma hakkasin ma hetkedega, mis võtsid aega. Armuma hakkasin ma teda tundma õppides. Ülbest noormehest sai keegi väga hell ja hooliv. Kõigest pealiskaudsest sai südamelähedane. Ei, ma  ei armasta. Ma olen lihtsalt veidi sõltuvuses tema tähelepanust. Mitte veidi, vaid üpris palju. Ei, tegelikult meeletult. Mina, kes ma alati panen inimestele südamele mitte ajada segada armumist ja kiindumist, olen seda ehk teinud. Või siis ka mitte. Ma ei tea mida ma teinud olen ja mida oleksin pidanud tegema, kuid ma lõpetasin hetkes elamise. Ma ei soovinud temalt vastuarmastust, sest ma ei olnud sellele mõelnudki. Ma polnud märganud, et esmapilgul mulle märkamatuks jäänud noormehest oli saanud kõige olulisem osa minust. Ma sain sellest kõigest alles siis aru, kui olin talle juba oma JAH sõna öelnud, alles siis taipasin, et mu õnn on koguaeg olnud minu kõrval. Ta ei ole mu hingesugulane. Ta ei ole see inimene, kellega ma võin rääkida sõnu kasutamata, ta ei ole see, kelle lauseid võin lõpmatuseni lõpetada, ta ei ole see, kelle tundeid saan ta silmist lugeda. Kuid ta on siiski mu südame kõige erilisemal kohal. Ja ilmselt see ongi armastus, seletamatu vajadus kellegi läheduse järele, ilma mingite kindlate põhjuseta. Ma ei pea end heaks inimeseks, kuid pean end hingeinimeseks, tema ei ole hingeinimene. Ja see teeb mulle veidi muret. Me võime rääkida hommikust õhtuni, kuid neis vestlustes pole seda .. miskit. Sügavus meie vahel puudub, kuid vahel mulle meeldib  olla selline deep ja raskesti mõistetav. Aga .. las ta jääda. Ma olen siiski ütlemata õnnelik tütarlaps ja tänulik iga imelise päeva eest, mis mulle antud on.