You're pretty no matter what they say .

Ma istun seisva bussi viimases reas ning silmitsen läbi tuhmunud klaasi bussiootavaid inimesi. Hämmastama panev on mõista, kui erinevad ollakse, nii välimuselt, käitumiselt, nii häälelt kui ka hingelt. Nende hinge ma ei näe, kuid silmi ja naeratust siiski. Kurb on näha kurba inimest, kuid veel kurvem on näha teeseldud naeratust. Neid siiraid naeratusi on niivõrd vähe, selliseid naeratusi, kus naeratavad silmad ja suu koos. Näha naeru kellegi silmadest, pakub mulle rahulolu. Kuigi mind peetakse isekaks ja egoistlikuks, hoolimatuks ja külmaks, teeb mind rõõmsaks näha rõõmsaid inimesi. On ju hea teada, et kusagil on keegi, kellel on kõik hästi, kellel on üks või koguni mitu põhjust, et olla õnnelik. Naeratamine on nakkav. Muidugi mitte kõigile, sest mõni lihtsalt ei oska end positiivselt meelestada ja tunneb teise õnnest hoopis kibestumust ja kadedustunnet, ka selliseid inimesi on. Mõnikord olen mina ka selline. Vahel mind tõesti ajavad noored armunud paarid närvi ja ma muutun pahaseks, et nad oma armastust igalpool avalikult näitavad, kuid mitte, et ma oleksin pahane, et nad õnnelikud on, vaid ma olen kurb, et ma üksi olen. Üldiselt siiski armaste üksteist naermaajavate armastajate nägemine meeldib mulle. See näitab, et elus on ilusaid asju, et õnnelik olemine ei pruugi olla tuumafüüsika.
Buss hakkab sõitma. Inimesed kelle hingi ja mõtteid ma üritasin mõista, jäävad nüüd seljataha. Bussis on pime ning see annab suurepärase võimaluse nautida linna tuledemängu. Linnas pole kunagi öö, sest mõned tuled ei kustu. Igas suunas on valgus, kohati heledam, kohati tumedam, aga ükski linnanurk ei maga. Ainult surnuaed on pime, täna ei paista sealt ühtki hõõguvat laternat. Linnatulede vahel sõites aeg kaob ja ma unustan üldse kuhu ma suundun ja mu mõtted seiklevad valgusfooride ja kõige ümbritseva jälgimise juures. Märkamatult olen jõudnud linnast välja. Saan kohe aru, et on juba õhtu, ei ühtki valgustkiirt enam. Ainus valgus, mis hetkel mu meeli köidab on bussi esituled, mis valgelt lumelt vastu peegelduvad ja liiklusmärkidelt vastu säravad. Tundub nagu ainult linnas oleks elu, ehk ongi. Aga ka maal on elu, küll sootuks teistsugune, kuid siiski. Vaiksem ja rahulikum. Kõik on omad. Linnas pole keegi oma. Kõigist linna ja maa erinevustest kõige suurem on ilmselt seal elavate inimeste maailmavaadete ja suhtumise erinevus. Mina ei mõista ei üht ega teist, samuti ei oska ma kumbagi neist pooldada. Ilmselt kuuluksin mina kuskile äärelinna inimeste sekka. Maal on minujaoks igav, linn on jälle liiga tormakas. Maal tundub, et ma jõuan alati asjadest ette ning linnas jään asjadest maha. Ma ei kuulu mitte kuhugi.
Bussis hakkas mängima raadio, küll tasaselt, kuid veidi on siiski kuulda. Vanemat sorti eesti muusika köidab neil minutitel mu meeli eriti. See justkui julgustab ja õhutab mind elama, end vabalt tundma. Kohustusi mul pole ja kellelegi ma ei kuulu, ent ometi tunnen end suure surve all olevat. Tunnen, et pean end igapäev kellelegi tõestama ja seetõttu ei saa ma hetkegi hingata, mõtlemata sellele, kuidas järgmisel hingetõmbel käituda. Ma tahaksin olla iseenda oma, ma tahaksin, et mu süda oleks ainult minu ja mitte kellegi teise oma. Ja ma tahan, et mind poleks kellegi südames, sest siis ma ei peaks kartma, et teen vigu. Kui keegi ei hooliks, ei saaks kellelegi mu rumalused ka haiget teha. Aga kusagil on alati keegi, kes hoolib. Tegelikult hoolin mina ka, oma kummalisel ja veidral moel. Ma ei tahagi täiuslik olla ja ma isegi pole üritanud väita, et ma oleksin hea. Ma olen halb, ent mis siis? Kui ma olen halb, siis ära hooli minust. Ära taha mind. Ära vaja mind. Ma teen haiget. Alati. Kuid mitte meelega. Ma olen isemoodi tüdruk, kõik on erinevad ja ma pole erand.

Ei tea miks alguse said tunded.

Armastus on mu ümber, mu sees, mu mõtetes, kuid ma tean kohta, kus seda pole - mu südames. Ehk otsin lootusetut armastust, mida näeb vaid filmides, ehk olen armastust ülehinnanud, liigselt unistanud ja lootnud. Ehk ongi armastus suur kiindumus, igatsus, vajadus, meeldimine. Ehk polegi armastus omaette emotsioon ja tunne, vaid lihtsalt mitme olemasoleva tunde segu. Tundeid minus on, kuid sedagi ma ei tea, kas neid põhjustab üks eriline inimene või siis teised. Suureks saamine tundub nii keeruline, väiksena oli palju lihtsam, näiteks kui sõbranna kellegi teisega oli, siis oli solvumise koht, see oli justkui reegel. Miks praegu reegleid pole? Miks nüüd ei saa kellegi teise moodi käituda, kellegi teise jälgedes talluda. Lumi on vist viinud kõik jäljed, pean rajama iseenda tee, alguses on raske, kuid mida rohkem seda mööda kõnnin, seda lihtsamaks muutub. Tundub kummaline võrrelda elu täistuisanud teega, ent sarnasusi ju on. Minu arust on nende kahe pealtnäha erineva asja vahel isegi rohkem sarnasusi, kui kahe inimese vahel. Nii sageli kordan ma kas tahtlikult või tahtmata üht ja sama teksti, edastan neile samu uudiseid, väljendan neile kõigile enda tundeid samamoodi.. Ent üks asi on alati erinev - nende reaktsioon, nende emotsioonid, pilk, hääl ja eelkõige vastus. Etteaimatavaid inimesi pole olemas.
Kui sa vaid mu tundeid teaksid, ent kuidas sa saadki teada, kui ma veel isegi ei tea. Ja see veel tundub mulle igavikuga võrdse sõnana. Tavaliselt valin loobumise tee, allaandmise .. kuid mis saab seekord? Kus on mu saatuseraamat, et sellele küsimusele vastata.
Armastan, ei armasta, armastan, ei armasta ... on karikakar selleks ju loodud. Lilli praegu ei õitse, see on vist märk sellest, et veel läheb aega, nädalaid-kuid, enne kui mu küsimus saab vastuse. Iseasi, kas selle pika ootamise peale mu küsimuski enam alles on .

With all my black heart !

Ma annan Sulle ettevaatlikult oma abistava käe, ma teen seda mõtlematult, kordagi kahtlemata, et võiksid mind kuritarvitada, et võiksid mu enesega kaasa tõmmata. Ma tahan sind sel hetkel lihtsalt aidata ja ma ei suuda isegi mõelda, et ehk sa pole muutunud, et võibolla sa ei muutu kunagi. Ma eiran maailma ja kõike seda, mis ütleb, et sa pole mind väärt, et sa tapad mu sisimas jälle ja jälle. Ma usun sinusse, usun, et inimene võib muutuda - jah, kasvõi üleöö. Ja siis ma annan sulle oma käe, ilma kõhklusteta. Sa tõused püsti, kingid mulle karge naeratuse ning juba tunnen end täielikult sinu meelevallas olevana. Eneselegi märkamatult avastan end juba koos sinuga kõndimast, polegi vaja sõnu teadmaks, kuhu me suundume- sinna kuhu alati. Ma naeratan, sest tunnen rahulolu ja olen endiselt veendunud sinu muutumises. Nii palju kuid on möödas sellest, kui sa viimati mu pisike südame murdsid.. Ma olen paranenud, haavad on lapitud, liimitud, kleebitud. Ja nüüd oled sa jälle siin, minu kõrval. Ma tunnen end uhkena, sest ma olin suutnud sulle andestada, hoolimata kõigest.Esimest korda elus ma tundsin, et Sina vajad mind. See tunne oli eriline, sest alati oli vastupidi olnud, mina olin sinu järel jooksnud. Irooniline eks. Sina murdsid mu südame ning nüüd kui sinust oli loobutud, tulid sa just nimelt minult mõistmist paluma. Ma mõistsingi ning ei osanud enda tundeid kuidagi vaos hoida. Ilmselt olin ma terve selle aja sügaval südames kasvatanud soovi,et ehk sa ühel päeval tuled ja ka jääd. Nüüd sa tulid, kuid kas jäädavalt? Ma kõnnin vaikides su kõrval, julgemata midagi küsida,sest ei taha sind ärritada. Me jõuame sinu korterisse ning sa suudled mind. Kõik on nii endine, nii hea. Sõnad tunduvad siinkohal üleliigsed. Üsna varsti on hommik ja sa oled lahkunud, jättes padjale kirja. See, mis seal kirjal seisis pole sugugi oluline, kuid see, mida ma tundsin, on märkimisväärne. Ma lamasin seal voodis nagu viimane idioot, rämps, tühine olend. Sa kasutasid mind ära, et oma hingepiinu ravida, sa võtsid minu kokkulapitud südame ning andsid mulle vastu enda räbaldunud ning hävitatud südame. Taaskord jätsid sa mu üksi, ärakasutatult sind igatsema. Kuhu oli mul nüüd oma järjekordselt murtud südamega minna? Kõik olid mind ju hoiatanud, kuid ma ei uskunud neid, uskusin sind, uskusin pimesi armastust, mida tegelikult ei eksisteerinudki. Ma andsin sulle tol õhtul oma käe ning jäin pahaaimamatult ilma tervest kehast, nii hingest kui ka südamest. Kõik olin ma sulle kaotanud. Ohverdanud sinu õnneks. Kuid see pole kõige hullem, mind jääb piinama see teadmine, et kui sa peaksid veelkord tagasi tulema, siis ma ei suuda vihane olla, ma ei suuda karjuda ja ma ei suudaks sind ka siis hätta jätta, ma annaksin ka siis oma abistava käe, ise teades, et võtad nii mu ihu kui hinge ja viskad siis minema. Ma mõistsin lõpuks, et mina vajan sind alati, isegi kui sina mind mitte kunagi ei peaks vajama.

Let it go .. let it slip.

Minut minuti järel , kellaosuti tiirleb
oodates midagi keha unetult piinleb
Füüsiliselt olen väsind, kuid mõistus ei maga,
ta igatseb kedagi ja unistustes ajab teda taga
Kell on hommikul viis ja päike tõuseb kohe,
ning uue päeva võtab vastu südamest tulev ohe
Hinges on üks valu ning see ei anna asu,
on kusagil keegi kes ootab oma tasu.
Ma vajan vaid üht märki, et keegi kusagil hoolib,
et on veel keegi, kes muudkui kui ainult välimust noolib.
Ma ei taha olla aksessuaar, keda voodisse viia,
ma tahan olla intelligent ja kuuluda siia.
Tahan olla emotsionaalne , mitte kivist tehtud ese,
tahan olla see, kes leiab oma kallikese.
Soovin tunda, mis tunne on kedagi armastada
ja mis tunne on siis, kui see keegi tunneb sama.
Õnn on see, mida varajasel hommikutunnil endiselt ma ootan
ning kusagil pole öeldud, et oleks keelatud loota .
Võin olla rumal ning ma tean, et pole veatu
kuid vahel mõtlen ikka, et miks küll aeg ei peatu.
Minutid minutite järel, aeg justkui jookseb mu eest,
mina ootamas ikka üht olematut meest..
Lollidele on lohutuseks lootus,
juskui minule on igatsuseks ootus.