Ma ei taha lasta sind käest kuid ei soovi ka hoida sind kinni,
ma tahan, et sa oleksid lihtsalt, vaikides mu kõrval, alati .
Egoistlikuimaks sooviks maailmas seda pidada ma võin,
et sind endale hoida tahan asjatult,
kuid siiski näib loobumine vale.
Ehk tundubki see kõik nii võimatu kuna mu unistused olid teised,
võibolla oleks mul aeg leppida reaalsusega, sellega, et sina oledki see õige.
Ah, mis õige, vaevalt, et maailmas igale inimesele see üks ja ainus õige leidubki,
kui oleks igale inimesele ideaalne kaaslane, siis meie elust puuduks murtud südamed,
lõhutud unistused, valatud pisarad ja lõputud igatsused.
Ma ei saagi aru,kas ma hoolin sust liiga palju või ei hooli ma üldse,
sa ei aja mind nutma ,miks? Kas sest sa oled liiga hea
või on põhjus hoopis selles, et su sõnad ei tähenda mulle midagi ?
Ma ei tea, mõista on raske mu tundeid, ma isegi ei mõista,
niiet oleks arutu sinultki mõistmist paluda.
Sa oled andnud niiigi kõik, rohkem kui küllalt,
aga mulle ikka ei piisa, justkui täitmatu olen.
Täiuslikku poissi tahtsin, sellest unistasin ,
nüüd ta sain ja enam ma ei taha .
Teen pidevalt vigu ning põhjustan valu,
kuid südames ma soovin head.
Anna andeks kallis ,
ma polegi sind väärt ..
