And I know that no matter what I will be there at the end of the day

Ma ei tea kas ma armastan . Kas ma oskan armastada. Olen kuulnud,et armastus teise vastu algab armastusest iseenda vastu, kuid jätkuvalt, enesearmastaja ma pole. Kuid vahel ma siiski armastan. On hetki, mil "ma armastan sind" lipsab nii kergelt üle huulte, tundub nii tõeline. Ja on hetki, kus tunnen, et peaksin seda ütlema, tunnen, et sa vajad, et ma seda ütleksin, kuid ma ei suuda. Ma ei suuda end sel hetkel niivõrd kontrollida, et need kolm sõna kasvõi sunnitult välja öelda. Need on ilmselt mulle siiski pühad.
Tunnen vahel kui tõeline kõik meie vahel on, kuidas see aastapikkune tutvus on meid tõesti igast küljest tuttavaks teinud ning pool aastat suhet on meid sidunud ühte. Ning vahel tunnen, et ei tunne sind üldse. Või õigemini, tunnen sind, kuid sina mind mitte. Sa ütled,et ma olen keeruline. Aga ma pole. Sa lihtsalt ise võtad minust vaid kõik pinnapealse, sa armastad seda välist, mitte seda sisemist, mida minus on. Ma tean, et on. Ma ei ole tüdruk, keda huvitab x5 uus väljalase või tuunitud a8. Mind ei huvita treenitud ja maskuliinne keha. Mind huvitab hingesügavus. Ma kardan, et ühel päeval ma istun su kõrval ja tunnen end üksikumana kui kunagi varem. Sest meil pole millestki rääkida. Me järgime su unistusi, teenime kõvasti raha, võtame inimsööja koera ja ostame suure uhke maja. Inimesed käivad mööda, kadestavad. Aga kogu selle sära keskel istume meie toas kui kaks võõrast, aegajalt vestleme ilmast või mida õhtuks süüa. Ja kõik. Unistame salaja kellestki, kes meid tõeliselt õnnelikuks teeb. Ja petame üksteist. Ja teeskleme. Käime pereüritustel ja maname õnnelikud näod ette. Olles õnnetud.
Võibolla ma olen rumal, et mõtlen nii kaugele, aga samas kas poleks rumal mõelda vaid homsele ? Võibolla olen ma hoopis rumal, et hoian suhet, mille toimimisse ma ei usu. Kuid never know .. ehk saab minust tüdruk, kes väärtustab välist, või sinust mees, kes hindab sisemist. Või ehk me hoopis tasakaalustame üksteist ja surume enda soovid alla, jäädes seejuures õnnelikuks.Kui ei proovi, ei saa iial teada.
Kuid mis ka ei juhtuks, ma tean, et ma jään su kõrvale.

Call me . Fuck this "maybe" shit !

I'm so addicted to myself -ee-eeh-eeehhh

Kogu jutt murtud südametest, armastusest, tunnetest, hoolimisest on bullshit. On ainult kirg. Sa kas tahad teda või ei taha. Sa kas tahad teda korraks või jäädavalt. Aga sa tahad. Ja kui ei taha, siis polegi midagi. Siis sa ei taha, that's it. Tema ei pruugi sind ka tahta. Pole mõtet end kellelegi tahetavaks teha, sest on palju neid, kes tahavad sind ka siis kui sa isegi end ei taha. Kellegi nimel pingutada on okei, a ainult siis kui see keegi seda väärt on. Tuua tähed ja kuu kellegi jalge ette, kes nendel vaid trampida oskab ... no milleks ?
See lohutus, et igaühe jaoks on kuskil keegi, on klišee. See on ajast maas sest igaühe jaoks pole kedagi. Ja ei peagi olema, sest on palju neid, kes saavadki iseendaga paremini hakkama kui teistega. Ennast armastada on igatipidi mõistlikum, mõni rumaluke lihtsalt ei mõista seda ja ajab oma jonni .. ajades taga kedagi, keda ta tegelikult ei tahagi. Mõnd inimest nähes lihtsalt on see tunne, et kurat.. me oleks koos ideaalsed. A kust sa tead? See, et te ühele pildile sobite, ei tähenda, et teil oleks üks hing. Kõige lollim asi, mida inimesed teevad, on kaalutlemine. Kõik peab olema planeeritud, konkreetne. Kõik on täpipealt kindel ja ei arvestata muutustega, eksimustega. Ja saadakse haiget. Ja siis loobutakse. Kuigi ehk ei peaks. Ehk peaks lihtsalt vähem lootma, endast rohkem andma, teistelt vähem tahtma. Või tegelikult ei peaks ka. Miks peab üldse endast midagi andma. Ärme anna keegi midagi, ärme saa midagi, ärme taha midagi. Võin kihla vedada, et oleme siis tunduvalt õnnelikumad. Kui kaks asja omavahel ei sobi, pole mõtet neid kokku liimida, veel vähem kinni naelutada. Nad lihtsalt ei sobi. Ja see on kole, kui sobimatud asjad on koos. Sellepärast olengi mina siin ja sina seal.

Tomorrow's another day

Ma tahaks Sind kogu jõust lüüa, ära tõugata, Su peale karjuda ja öelda kui väga ma Sind vihkan. Ma tahaks Sind kallistada, Sind jääma paluda, su hellust nuruda. Ma tahaksin Sind kohe näha ja ma ei tahaks Sind mitte kunagi näha.Ma tahan Sind elulõpuni armastada ja ma tahan Sind kohe vihata. Sinuga kohtumine oli nii hea ja nii halb nagu sa isegi oled, hea ja halb korraga. Sa ajasid mu segamini. Tegid korda ja tegid katki. Loodan,et leiad oma täiusliku barbie, kallis.

The blame is on me

 Uskumatu kui raske on kedagi asendada. Mitte, et oleks ainult raske kedagi samasugust leida, vaid ka hingel on valus. Südantlõhestavalt valus. Tunnen justkui ma ei oleks hoolinud sellest, keda asendan, kuid hoolisin ju. Võtta ühe asemele teine peidab kaotuse valu rõõmu taha, kuid see ei tähenda, et seda valu poleks. Ent siiski tundub nagu oleks patt uuesti õnnelik olla ja kellestki teisest rõõmu tunda. Ükskõik kui keeruline see ka ei tunduks, seekord vähemalt ma ise mõistan end.



 I knew you were trouble when you walked in.. right. I knew..  aga ilmselt just see oligi see, mis mind võlus. Riskida mulle meeldib. Kaotada mitte. Kuid kaotasin,    oma mõtted sulle. Ebareaalne kui erinevad võivad olla inimese mõtted, tunded ja teod. Sa ütled, et sa oled tundetu, samas sa hoiad mind aga mida kuradit sa tegelikult tunned? Ehk otsime me mõlemad mingit ülimat emotsiooni ning ei taha leppida sellega, et kõik hea on juba siin. Äkki oleme me osa neist, kes kaotavad teemanti, kogudes kive. Tegelikult kirjutan ma praegu nagu midagi oleks halvasti või ma oleks õnnetu, aga ma pole. Ma olen väga õnnelik, lihtsalt see pole selline õnn nagu ma olen ette kujutanud. Ilmselt ei saagi kõik olla nii nagu kusagilt kuuldud-loetud. See siin ongi minu isiklik õnn, minu armastus .. või kuidas seda nimetadagi. No love lost no love found.







 Shh, don't tell them how badly I need you.

RELATIONSHIT

 

„Sinuga lendan kui linnutiivul

Maanduda võimatu näib

Ja õhust mul puudu kui vastu liibud

Tundeis on kaos

Tol õhtul ei aimand, mis ees veel ootab

Ei aimanud, et võrku jäin taas

Kui silmade valgusest kirgi laotad

Öös hämaras

Ja ma tänasest tean sust eal ei loobuda ma saa..“

Esimest korda elus olin  ma nõus pühenduma. Pühenduma kellegi tundma õppimisele. Ma olen alati eeldanud, et kui üldse mingi armastuse moodi asi olemas on, siis on see mingi erakordne tunne nagu muinasjutus.. armastus esimesest silmapilgust. Ma lükkasin endast eemale kõik imelised noormehed, lihtsalt seetõttu, et esmapilgul neisse ei armunud. Ka seekord ei armunud ma sugugi mitte esmapilgul. Vastupidi, ma isegi ei mäleta seda esmakohtumist, me kumbki ei mäleta. Ühel hetkel me lihtsalt olime tuttavad. Ja armuma hakkasin ma hetkedega, mis võtsid aega. Armuma hakkasin ma teda tundma õppides. Ülbest noormehest sai keegi väga hell ja hooliv. Kõigest pealiskaudsest sai südamelähedane. Ei, ma  ei armasta. Ma olen lihtsalt veidi sõltuvuses tema tähelepanust. Mitte veidi, vaid üpris palju. Ei, tegelikult meeletult. Mina, kes ma alati panen inimestele südamele mitte ajada segada armumist ja kiindumist, olen seda ehk teinud. Või siis ka mitte. Ma ei tea mida ma teinud olen ja mida oleksin pidanud tegema, kuid ma lõpetasin hetkes elamise. Ma ei soovinud temalt vastuarmastust, sest ma ei olnud sellele mõelnudki. Ma polnud märganud, et esmapilgul mulle märkamatuks jäänud noormehest oli saanud kõige olulisem osa minust. Ma sain sellest kõigest alles siis aru, kui olin talle juba oma JAH sõna öelnud, alles siis taipasin, et mu õnn on koguaeg olnud minu kõrval. Ta ei ole mu hingesugulane. Ta ei ole see inimene, kellega ma võin rääkida sõnu kasutamata, ta ei ole see, kelle lauseid võin lõpmatuseni lõpetada, ta ei ole see, kelle tundeid saan ta silmist lugeda. Kuid ta on siiski mu südame kõige erilisemal kohal. Ja ilmselt see ongi armastus, seletamatu vajadus kellegi läheduse järele, ilma mingite kindlate põhjuseta. Ma ei pea end heaks inimeseks, kuid pean end hingeinimeseks, tema ei ole hingeinimene. Ja see teeb mulle veidi muret. Me võime rääkida hommikust õhtuni, kuid neis vestlustes pole seda .. miskit. Sügavus meie vahel puudub, kuid vahel mulle meeldib  olla selline deep ja raskesti mõistetav. Aga .. las ta jääda. Ma olen siiski ütlemata õnnelik tütarlaps ja tänulik iga imelise päeva eest, mis mulle antud on.

 

Et oleks aega iseendale

" Destiny is for losers. It's just a stupid excuse to wait for things to happen instead of making them happen. "


Aga mis siis kui ongi nii, et ma olen siin aga mind pole kohal? ...