Mina ja Sina - on armastus see

Hingepiin viimse mõistuse viib..

Ja ma tahan tõeliselt tunda, mis tunne on kedagi armastada ja mis tunne on siis kui tema tunneb sama. Tahan täielikku, kuid mitte täiuslikku armastust. Tahan tülisid ja raskeid katsumusi, et saaks neid koos ületada. Et pärast oleks veel parem. Roosiline elu oleks tühine. Ma tahan endast kõik anda. Tahan kordki elus anda rohkem kui vastu saada. Olen harjunud enesele elama ja nüüd on minus nii palju - nii mind ennast kui ka teisi. Ja seda kõike tahan jagada, sest ma enam üksi ei jõua. Ja ei peagi jõudma, sest igaühe jaoks on ju kuskil keegi. Kuskil kindlasti, kuid kus? Eestis on ju naisi rohkem kui mehi, seega kui ma 10 aastaselt mehele ei läinud, olen üksindusse määratud? Tänapäeva maailmas tundub nii. Aga siiski ma veel loodan, et kusagil, kasvõi teisel pool maakera on minujaoks keegi. Keegi, kellega saaksin leida meie ühise lemmiklaulu ja rajada minevikule mälestusi. Tahan kedagi, kes aitaks mul iseend leida. I just need somebody to love ..

Ma nagu rongist maha oleks jäänud viimasest .

Hetked on kõige kiiremini muutuvad. Hetked ei ole jäävad ega püsivad. Hetk on võimalus. Võimalus meie elu täielikult muuta või see igavlevalt samaks jätta. Hetkedel on võim mängida meiega kui nukkudega. Hetkesse mahub nii palju ja samas nii vähe. See oleneb sellest, millega me hetke võrdleme, millisena teda piiritleme. Mina arvan, et hetk on sama pikk kui emotsioon selle sees. Kui ma naeratan, on see üks hetk ja kui ma olen naeratamise lõpetanud, on alanud sootuks teine hetk. Hetked on peatumatud.
Armastus on ka hetk. Vahel pikk, vahel lühike. Praegu on see hetk. Kuhu see mind viib? On see kauakestev või möödub silmapilkselt? Milline see ka poleks, kuna see ka ei lõppeks - olematuks seda teha ei saa. See hetk on juba alanud, me saame selle vaid katkestada ent mitte kaotada. Mu armastuse hetk on vastutahtmist justkui jäärapäine jonnipunn siin. Ta on unustanud kuhu pidi suunduma, ta ei mäleta ka seda kust ja miks ta tuli. Seega see hetk lihtsalt on siin. Minu sees. Südames.. sügaval.

Üks pisike ja pime, kuid tugev tunne on mu sees ..




Ma justkui murtud tiivaga lind, kel siht on ees, kuid tahtejõudu puudub. Enam pole pikk maa minna, kuid kartus ja hirm kõige uue ees, hoiab mind tagasi. Kardan, et kui lähen, siis ei ole enam tagasiteed. Kardan, et murdub ka teine tiib ja siis ma murdun täiesti - kaon igaveseks silmapiirilt. Ma vajan kedagi, kes lendaks mu kõrval, et juhul kui mu haige tiib enam ei kanna, siis tean, et keegi mind siiski püüab. Vajan kedagi, kes annaks julgust õhku tõusta ja kes oleks seal, kui ma maandun. Vajan oma teekonnale saatjat. Üksi ei saa, üksi on raske .

Kõik pole just nii kuis peab, ent ka nii on vahel hea

Vaid olematu puudutus, sinu märkamatu naeratus.