Ma olen täpselt seal, kuhu ma olen alati jõuda tahtnud. Täisealine ja avatud kõigi uste ning võimaluste ees. Hetkel on kõik uus ja huvitav, ometi just selline nagu ma seda arvasingi olevat. Praegu on puudu vaid suvi. Tõenäoliselt ootab mind ees viimane muretu ja kohustustevaba suvi. Peale kooli muutub ju kõik. Seega, tuleb nautida seda hetke, seda suve - VABADUST.
Vabadus teeb mu õnnelikuks, ent vahel kurvaks ka. Igal asjal on kaks külge. Mulle meeldib üksi voodis laiutada ja ristirästi magada, aga mulle meeldib ka end kellegi kaissu kerra kerida ja koos ärgata. Kaks mind on minu sees. Üks on halb, teine ehk veel halvem. Soe suvepäike paistab läbi tuhmunud aknaklaaside ja tirib südamest suvetunnet välja. Tunne võitleb vastu, ent on juba pooleldi alla andnud. Suvi on südamesse pääsenud. Sinavat taevast vaadata on nii kuradima hea. Ma ei igatse hetkel midagi. Ma polegi tegelikult eriti igatsev inimene, tunnen harva kellestki puudust. Aga praegu tunnen end eriti murevabalt. Mitte, et kõik oleks kuidagi ulmeliselt hästi, vaid lihtsalt, mugav on olla.
Ma olen alati allaandja. Olen alati loobunud niipea kui raske on. Täna jooksin, oli ka raske, aga tead mis? Ma jooksin edasi. Ja siis kui lõpuks soovitud punkti jõudsin, olin jahmunud,et ma tõesti polnudki kordagi loobumisele mõelnud. Esimest korda elus ma ületasin end. Üritan edaspidi kõiges nii teha. Või õigemini, taipasin, et juba olengi tegema hakanud. Loobuda millestki heast, lihtsalt sellepärast, et sellega kaasneb veidike halba, on rumalus. Kuni halb head üle ei kaalu, peab pingutama. Üleüldse, südame järgimine väärib pingutusi. Kui süda tahab ja mõistus ei taha, siis tuleb mõistus koju jätta. Südame hääl on palju ilusam.
Hey, I just met you
and this is crazy.
But here's my number,
so call me maybe .
