Uskumatu kui raske on kedagi asendada. Mitte, et oleks ainult raske kedagi samasugust leida, vaid ka hingel on valus. Südantlõhestavalt valus. Tunnen justkui ma ei oleks hoolinud sellest, keda asendan, kuid hoolisin ju. Võtta ühe asemele teine peidab kaotuse valu rõõmu taha, kuid see ei tähenda, et seda valu poleks. Ent siiski tundub nagu oleks patt uuesti õnnelik olla ja kellestki teisest rõõmu tunda. Ükskõik kui keeruline see ka ei tunduks, seekord vähemalt ma ise mõistan end.
I knew you were trouble when you walked in.. right. I knew.. aga ilmselt just see oligi see, mis mind võlus. Riskida mulle meeldib. Kaotada mitte. Kuid kaotasin, oma mõtted sulle. Ebareaalne kui erinevad võivad olla inimese mõtted, tunded ja teod. Sa ütled, et sa oled tundetu, samas sa hoiad mind aga mida kuradit sa tegelikult tunned? Ehk otsime me mõlemad mingit ülimat emotsiooni ning ei taha leppida sellega, et kõik hea on juba siin. Äkki oleme me osa neist, kes kaotavad teemanti, kogudes kive. Tegelikult kirjutan ma praegu nagu midagi oleks halvasti või ma oleks õnnetu, aga ma pole. Ma olen väga õnnelik, lihtsalt see pole selline õnn nagu ma olen ette kujutanud. Ilmselt ei saagi kõik olla nii nagu kusagilt kuuldud-loetud. See siin ongi minu isiklik õnn, minu armastus .. või kuidas seda nimetadagi. No love lost no love found.
Shh, don't tell them how badly I need you.
No comments:
Post a Comment