Ines- Unustades
Miks peaksin kinni hoidma
kõigest, mis on libisenud käest.
Julmalt ennast pettes,
tegelikkust eitades.
Unustades kõik,
valust karjudes, et mul ükskõik ..
Kõige-kõige õigemad sõnad kirjeldamaks minu tundemaailma, minu emotsioone. Aga miks peakski üldse pingutama, kui näed, et tulemust niikuinii ei saavuta ? Miks peakski midagi tegema, kui teame, et ebaõnnestume. Endale valetada oskavad kõik, tõe rääkimisega, isegi endale tõe rääkimisega, on aga raskusi. Hoolitakse nii palju,et valus hakkab, et pisarad voolavad, ent ometi julgetakse öelda,et ei hoolita, et suva see kõik, et las jääda, see on ükskõik ! See paneb mind imestama, ent on veel midagi minujaoks uskumatumat. See, et kui inimene vaatab teisele inimesele pisarsilmis otsa ja ütleb,et " mul on ükskõik " , kuidas siis on veel võimalik,et teda usutakse? Et tema kohta öeldakse pohhuist, egoist, hoolimatu ja isekas. Kas tõesti on pisarad kaotanud oma tähenduse ja inimesed on harjunud, et need on vaid teiste ärakasutamiseks ja tavaliselt võltsid? Kui pisaraid saab teeselda, siis .. seda kurbust, seda põhjatut, sügavat, igavest kurbust on silmadest ometigi näha. Seda ei teeskle keegi, keegi pole nii osav.. mitte keegi.
No comments:
Post a Comment