. . kui kõik hakkab libisema käest .

" Armastada tähendab kannatada. Kannatuste vältimiseks ei tohi armastada. Ent siis kannatatakse armastuse puudumise pärast. Seetõttu tähendab armastamine kannatusi ja ka mittearmastamine tähendab kannatusi. Ent kannatamine teeb õnnetuks. Seega tuleb õnnetu olemiseks armastada, armastada kannatusi või kannatada liigse õnne pärast. " - W. Allen .

Meile võiks kuuluda kasvõi terve maailm, kuid ikka poleks piisavalt . .

Jah, vahel on kõik nii hästi, et nagu paremat enam polekski olemas,

kuid siis ikka loodad, et midagi uut ja erilist on veel ees tulemas.

Milleks ? Kas lihtsalt õnnelik olemisest siis tõesti enam ei piisa,

ja kui piisabki, miks me siis ikka soovime lisa ?

Kui nüüd on kõik taaskord halvasti, närib kahetsus mu hinge,

kõik oli hästi kuid nüüd tõusmas kõrgeks pinge.

Tagasiteed ei ole, häid asju enam tagasi ei saa,

tagantjärgi mõeldes tean,et oleksin õnne pidanud nautima.

Kuid ei, olles peaaegu ideaalsuse tipul hakkavad häirima ka kõige pisemad vead,

ning üritades parandada neid vigu kaotame me selletõttu kahjuks ka kõik head .

Tahtsin täiuslikkust, kaotades sellegi mis juba saavutanud olin,

ma hakkasin sihtima liiga kõrgele ning paratamatult põhja kukkusin.

Kõik. Läbi, enam ei saa midagi muuta, nüüd ongi kurbus, valu ja kahetsus,

ei tegelikult on veel miski , on üks nutma panev mälestus..

mälestus sellest, millel hoolimatult käest lasin libiseda,

see kadus tühjusesse ning seda on nüüd võimatu leida.

Jah, oma enda süü tõttu pean alustama otsast, täiesti algusest,

kedagi teist mul pole õigus süüdistada, seekord ainult ennast.

Milleks ma üldse teen vigu kui ma neist iialgi õppida ei suuda ?

Koolis võiks aabitsa asemel olla raamat , mis õpetaks elama ..

Kurb. Kõik hea lasin käest tahtes midagi paremat, kuid kunagi ammu,

siis oli see hiljutine hea vaid kõigest unistus mis tundus kättesaamatu.

Kuidas sain selle nüüd nii ükskõikselt kaotsi lasta, kuidas sain loobuda õnnest,

see teeb haiget, ajab nutma ja muudab närviliseks,ma ei andesta endale seda rumalust.

Missugune inimene küll laseb käest millegi niii väärtusliku, kellegi niii niii hea,

küllap on vastus lihtne- selle laseb käest see, kes pole õppinud õnne nautima . . .

' Täiuslikkus ei ole õnn, väikesed asjad teevad õnnelikuks '