Sõnad on kadunud mu käest .

Just nüüd kui nii palju on öelda,
olen ma justkui sunnitud vaikima.
Sõnad oleksid kui lõppenud, vaid tähtsusetud laused kokku sean,
ma ei mõista, minus on ju miljonid mõtted mida avaldama pean.
Ma ei oska kust alustada, ma tean vaid mida endaga lõpp kaasa toob,
ah, inimesi niikuinii algus ei huvitagi, neilegi vaid loeb millega lugu lõppeb.
Milleks siis üldse kirjutatakse pikki raamatuid, huvitavate sissejuhatustega,
kui võiks kirjutada ainult ühe lehe, nimelt loo lõpuga ..
Ma tahan öelda nii palju, aga sõnad on kadunud,
kuid kuidas saavad sõnad kaduda ? Nad oleksid justkui haitunud.
Mu peas keerlevad sajad ehk isegi tuhanded laused,
kuid paber on endiselt tühi, kuidas küll leida sõnu õigeid.
Mu tunded pole keerulised, nende väljendamiseks pole vaja sõnaraamatut,
kuid miks siis ei oska ma oma emotsioonidest moodustada kokku lauset.
Kõige lihtsam viis oleks kirjutada " ma armastan teda " , kuid ei,
see oleks liiga lihtne, liiga tavaline, minu tunne on armastusest suuremgi .
. . Või siiski mitte, ehk polnud see armastuski, ehk oli see pelgalt kinnisidee,
meeleheitlik soov ta saada ja tõestada endale , et tema saamine on kerge .
Ükskõik mis see ka polnud, see tegi haiget, tohutult,
kuid kuidas kirjeldada valu? Lihtsalt öelda valu , tundub nii tühine,
tundub nagu vinguksin ma asjatult, nagu oleks mööduv kõik see.
Aga ei, see lõpmatu torm mu sees, see hinge sööv igatsus,
see ei tundu kaduvat. Võibolla see ei kaogi, äkki see ongi mu saatus ?
Kahetsus . . seda sõna ma tunda ei sooviks, kuid siiski on see sõna mu mõtetes,
miks ta ära ei lähe ? Miks ei võiks kaduda valu ja koos sellega kahetsus .
Üldse kõik võiks kaduda. Ma tahaksin üksi jääda, üksi, täiesti üksi, ilma teisteta,
valu võiks minna, kahetsus võiks minna, mõted võiksid ka minna .
Ma tahaksin teada, mis tunne on olla üksi maailmas,
üksi selles suures ja ükskõikses maailma ruumis .
Tasapisi hakkab pea selginema, mõtted gruppidesse koonduvad,
ent isegi jaotatult gruppidesse on mõtteid ülearu palju, ikkagi halvasti on nad jaotatud.
Mõtlen veel veidikene, sõnastan mõtted ümber ja koondan kõik ühte- tehtud.
Miljonid peas keerlenud mõtted on nüüd sorteeritud, selgeks on kõik saanud..
TEMA , mis pidi ka ei vaataks, kõik mõtted temaga algavad või lõppevad.
Vaikus. Rahu. Ma saan jälle olla nii, et miljonid mõtted ja pildid silme eest läbi ei jookse,
ma soovin, et ma oleksin arvuti, siis saaksin teha viimase tähtsa liigutuse.
Ma võtaksin kausta " TEMA " ja kustutaksin selle igaveseks ,
siis kaoks kõik, igatsus, valu, segadus, kaoks ka kahetsus.
Siis jääksin mina, täiesti üksi ..
kuid paraku siiski ei.
TEMA on ja jääb mällu igaveseks, tahtmatult,
ta ei lahku, ta ei hävine . . ta lihtsalt on seal, vaikselt.