Sa seisad seal, mulle nii lähedal, teadmatagi, mida sinu olemasolu minule tähendab. Sa seisad seal taipamata milliseid tundeid sa minus tekitad. Kõhus keerab, pea valutab, jalad ei kanna ning kõige haigem on see, et see on hea. Kuidas saavad sellised haiguse tunnused head olla? Ma ei tea, kuid sina mõjud mulle nii. Sa oled mulle sel hetkel lähemal kui tavaliselt, oled peaaegu, et käe ulatuses.. kuid tegelikult oled sa kaugemal kui kunagi varem. Enam ei ole piki kallistusi ega totakat naeratust, kui üle pika aja näeme , enam pole üldse midagi. Sa lihtsalt seisad seal, mu lähedal. Ma võiksin sama hästi su poole seljaga seista, sest sa ei märka mind niikuinii. Alles oli kõik teisiti, kohtlesid mind kui printsessi, aga nüüd ? Nüüd tunnen end sinu juuresolekul mingi tüütu putukana, keda ei märgatagi kui ta just liiga lähedale ei tule. Sa oled ikka uskumatult võimas. Ja uskumatult ilus oled ka . Ma üritasin küll sust mööda vaadata ja kujutada ette, et sind pole seal, aga paratamatult jäi mulle su südantsoojendav naeratus silma . Minus oli sel hetkel selline keeristorm, ma sundisin end paigal seisma, kuigi soov oli kaotada see 2 meetri pikkune vahemaa meie vahelt ja sind lihtsalt igavesti kallistada . Ent ma ei teinud seda, olen õppinud tundeid ja emotsioone kontrolli all hoidma, vähemalt sinu nähes. Aga tegelikult ma tahtsin sulle öelda, et sa oled mulle kuradima kallis . . .
No comments:
Post a Comment