Minut minuti järel , kellaosuti tiirleb
oodates midagi keha unetult piinleb
Füüsiliselt olen väsind, kuid mõistus ei maga,
ta igatseb kedagi ja unistustes ajab teda taga
Kell on hommikul viis ja päike tõuseb kohe,
ning uue päeva võtab vastu südamest tulev ohe
Hinges on üks valu ning see ei anna asu,
on kusagil keegi kes ootab oma tasu.
Ma vajan vaid üht märki, et keegi kusagil hoolib,
et on veel keegi, kes muudkui kui ainult välimust noolib.
Ma ei taha olla aksessuaar, keda voodisse viia,
ma tahan olla intelligent ja kuuluda siia.
Tahan olla emotsionaalne , mitte kivist tehtud ese,
tahan olla see, kes leiab oma kallikese.
Soovin tunda, mis tunne on kedagi armastada
ja mis tunne on siis, kui see keegi tunneb sama.
Õnn on see, mida varajasel hommikutunnil endiselt ma ootan
ning kusagil pole öeldud, et oleks keelatud loota .
Võin olla rumal ning ma tean, et pole veatu
kuid vahel mõtlen ikka, et miks küll aeg ei peatu.
Minutid minutite järel, aeg justkui jookseb mu eest,
mina ootamas ikka üht olematut meest..
Lollidele on lohutuseks lootus,
juskui minule on igatsuseks ootus.
No comments:
Post a Comment