With all my black heart !

Ma annan Sulle ettevaatlikult oma abistava käe, ma teen seda mõtlematult, kordagi kahtlemata, et võiksid mind kuritarvitada, et võiksid mu enesega kaasa tõmmata. Ma tahan sind sel hetkel lihtsalt aidata ja ma ei suuda isegi mõelda, et ehk sa pole muutunud, et võibolla sa ei muutu kunagi. Ma eiran maailma ja kõike seda, mis ütleb, et sa pole mind väärt, et sa tapad mu sisimas jälle ja jälle. Ma usun sinusse, usun, et inimene võib muutuda - jah, kasvõi üleöö. Ja siis ma annan sulle oma käe, ilma kõhklusteta. Sa tõused püsti, kingid mulle karge naeratuse ning juba tunnen end täielikult sinu meelevallas olevana. Eneselegi märkamatult avastan end juba koos sinuga kõndimast, polegi vaja sõnu teadmaks, kuhu me suundume- sinna kuhu alati. Ma naeratan, sest tunnen rahulolu ja olen endiselt veendunud sinu muutumises. Nii palju kuid on möödas sellest, kui sa viimati mu pisike südame murdsid.. Ma olen paranenud, haavad on lapitud, liimitud, kleebitud. Ja nüüd oled sa jälle siin, minu kõrval. Ma tunnen end uhkena, sest ma olin suutnud sulle andestada, hoolimata kõigest.Esimest korda elus ma tundsin, et Sina vajad mind. See tunne oli eriline, sest alati oli vastupidi olnud, mina olin sinu järel jooksnud. Irooniline eks. Sina murdsid mu südame ning nüüd kui sinust oli loobutud, tulid sa just nimelt minult mõistmist paluma. Ma mõistsingi ning ei osanud enda tundeid kuidagi vaos hoida. Ilmselt olin ma terve selle aja sügaval südames kasvatanud soovi,et ehk sa ühel päeval tuled ja ka jääd. Nüüd sa tulid, kuid kas jäädavalt? Ma kõnnin vaikides su kõrval, julgemata midagi küsida,sest ei taha sind ärritada. Me jõuame sinu korterisse ning sa suudled mind. Kõik on nii endine, nii hea. Sõnad tunduvad siinkohal üleliigsed. Üsna varsti on hommik ja sa oled lahkunud, jättes padjale kirja. See, mis seal kirjal seisis pole sugugi oluline, kuid see, mida ma tundsin, on märkimisväärne. Ma lamasin seal voodis nagu viimane idioot, rämps, tühine olend. Sa kasutasid mind ära, et oma hingepiinu ravida, sa võtsid minu kokkulapitud südame ning andsid mulle vastu enda räbaldunud ning hävitatud südame. Taaskord jätsid sa mu üksi, ärakasutatult sind igatsema. Kuhu oli mul nüüd oma järjekordselt murtud südamega minna? Kõik olid mind ju hoiatanud, kuid ma ei uskunud neid, uskusin sind, uskusin pimesi armastust, mida tegelikult ei eksisteerinudki. Ma andsin sulle tol õhtul oma käe ning jäin pahaaimamatult ilma tervest kehast, nii hingest kui ka südamest. Kõik olin ma sulle kaotanud. Ohverdanud sinu õnneks. Kuid see pole kõige hullem, mind jääb piinama see teadmine, et kui sa peaksid veelkord tagasi tulema, siis ma ei suuda vihane olla, ma ei suuda karjuda ja ma ei suudaks sind ka siis hätta jätta, ma annaksin ka siis oma abistava käe, ise teades, et võtad nii mu ihu kui hinge ja viskad siis minema. Ma mõistsin lõpuks, et mina vajan sind alati, isegi kui sina mind mitte kunagi ei peaks vajama.