Ma istun seisva bussi viimases reas ning silmitsen läbi tuhmunud klaasi bussiootavaid inimesi. Hämmastama panev on mõista, kui erinevad ollakse, nii välimuselt, käitumiselt, nii häälelt kui ka hingelt. Nende hinge ma ei näe, kuid silmi ja naeratust siiski. Kurb on näha kurba inimest, kuid veel kurvem on näha teeseldud naeratust. Neid siiraid naeratusi on niivõrd vähe, selliseid naeratusi, kus naeratavad silmad ja suu koos. Näha naeru kellegi silmadest, pakub mulle rahulolu. Kuigi mind peetakse isekaks ja egoistlikuks, hoolimatuks ja külmaks, teeb mind rõõmsaks näha rõõmsaid inimesi. On ju hea teada, et kusagil on keegi, kellel on kõik hästi, kellel on üks või koguni mitu põhjust, et olla õnnelik. Naeratamine on nakkav. Muidugi mitte kõigile, sest mõni lihtsalt ei oska end positiivselt meelestada ja tunneb teise õnnest hoopis kibestumust ja kadedustunnet, ka selliseid inimesi on. Mõnikord olen mina ka selline. Vahel mind tõesti ajavad noored armunud paarid närvi ja ma muutun pahaseks, et nad oma armastust igalpool avalikult näitavad, kuid mitte, et ma oleksin pahane, et nad õnnelikud on, vaid ma olen kurb, et ma üksi olen. Üldiselt siiski armaste üksteist naermaajavate armastajate nägemine meeldib mulle. See näitab, et elus on ilusaid asju, et õnnelik olemine ei pruugi olla tuumafüüsika.
Buss hakkab sõitma. Inimesed kelle hingi ja mõtteid ma üritasin mõista, jäävad nüüd seljataha. Bussis on pime ning see annab suurepärase võimaluse nautida linna tuledemängu. Linnas pole kunagi öö, sest mõned tuled ei kustu. Igas suunas on valgus, kohati heledam, kohati tumedam, aga ükski linnanurk ei maga. Ainult surnuaed on pime, täna ei paista sealt ühtki hõõguvat laternat. Linnatulede vahel sõites aeg kaob ja ma unustan üldse kuhu ma suundun ja mu mõtted seiklevad valgusfooride ja kõige ümbritseva jälgimise juures. Märkamatult olen jõudnud linnast välja. Saan kohe aru, et on juba õhtu, ei ühtki valgustkiirt enam. Ainus valgus, mis hetkel mu meeli köidab on bussi esituled, mis valgelt lumelt vastu peegelduvad ja liiklusmärkidelt vastu säravad. Tundub nagu ainult linnas oleks elu, ehk ongi. Aga ka maal on elu, küll sootuks teistsugune, kuid siiski. Vaiksem ja rahulikum. Kõik on omad. Linnas pole keegi oma. Kõigist linna ja maa erinevustest kõige suurem on ilmselt seal elavate inimeste maailmavaadete ja suhtumise erinevus. Mina ei mõista ei üht ega teist, samuti ei oska ma kumbagi neist pooldada. Ilmselt kuuluksin mina kuskile äärelinna inimeste sekka. Maal on minujaoks igav, linn on jälle liiga tormakas. Maal tundub, et ma jõuan alati asjadest ette ning linnas jään asjadest maha. Ma ei kuulu mitte kuhugi.
Bussis hakkas mängima raadio, küll tasaselt, kuid veidi on siiski kuulda. Vanemat sorti eesti muusika köidab neil minutitel mu meeli eriti. See justkui julgustab ja õhutab mind elama, end vabalt tundma. Kohustusi mul pole ja kellelegi ma ei kuulu, ent ometi tunnen end suure surve all olevat. Tunnen, et pean end igapäev kellelegi tõestama ja seetõttu ei saa ma hetkegi hingata, mõtlemata sellele, kuidas järgmisel hingetõmbel käituda. Ma tahaksin olla iseenda oma, ma tahaksin, et mu süda oleks ainult minu ja mitte kellegi teise oma. Ja ma tahan, et mind poleks kellegi südames, sest siis ma ei peaks kartma, et teen vigu. Kui keegi ei hooliks, ei saaks kellelegi mu rumalused ka haiget teha. Aga kusagil on alati keegi, kes hoolib. Tegelikult hoolin mina ka, oma kummalisel ja veidral moel. Ma ei tahagi täiuslik olla ja ma isegi pole üritanud väita, et ma oleksin hea. Ma olen halb, ent mis siis? Kui ma olen halb, siis ära hooli minust. Ära taha mind. Ära vaja mind. Ma teen haiget. Alati. Kuid mitte meelega. Ma olen isemoodi tüdruk, kõik on erinevad ja ma pole erand.
No comments:
Post a Comment