Ei tea miks alguse said tunded.

Armastus on mu ümber, mu sees, mu mõtetes, kuid ma tean kohta, kus seda pole - mu südames. Ehk otsin lootusetut armastust, mida näeb vaid filmides, ehk olen armastust ülehinnanud, liigselt unistanud ja lootnud. Ehk ongi armastus suur kiindumus, igatsus, vajadus, meeldimine. Ehk polegi armastus omaette emotsioon ja tunne, vaid lihtsalt mitme olemasoleva tunde segu. Tundeid minus on, kuid sedagi ma ei tea, kas neid põhjustab üks eriline inimene või siis teised. Suureks saamine tundub nii keeruline, väiksena oli palju lihtsam, näiteks kui sõbranna kellegi teisega oli, siis oli solvumise koht, see oli justkui reegel. Miks praegu reegleid pole? Miks nüüd ei saa kellegi teise moodi käituda, kellegi teise jälgedes talluda. Lumi on vist viinud kõik jäljed, pean rajama iseenda tee, alguses on raske, kuid mida rohkem seda mööda kõnnin, seda lihtsamaks muutub. Tundub kummaline võrrelda elu täistuisanud teega, ent sarnasusi ju on. Minu arust on nende kahe pealtnäha erineva asja vahel isegi rohkem sarnasusi, kui kahe inimese vahel. Nii sageli kordan ma kas tahtlikult või tahtmata üht ja sama teksti, edastan neile samu uudiseid, väljendan neile kõigile enda tundeid samamoodi.. Ent üks asi on alati erinev - nende reaktsioon, nende emotsioonid, pilk, hääl ja eelkõige vastus. Etteaimatavaid inimesi pole olemas.
Kui sa vaid mu tundeid teaksid, ent kuidas sa saadki teada, kui ma veel isegi ei tea. Ja see veel tundub mulle igavikuga võrdse sõnana. Tavaliselt valin loobumise tee, allaandmise .. kuid mis saab seekord? Kus on mu saatuseraamat, et sellele küsimusele vastata.
Armastan, ei armasta, armastan, ei armasta ... on karikakar selleks ju loodud. Lilli praegu ei õitse, see on vist märk sellest, et veel läheb aega, nädalaid-kuid, enne kui mu küsimus saab vastuse. Iseasi, kas selle pika ootamise peale mu küsimuski enam alles on .