Ma justkui murtud tiivaga lind, kel siht on ees, kuid tahtejõudu puudub. Enam pole pikk maa minna, kuid kartus ja hirm kõige uue ees, hoiab mind tagasi. Kardan, et kui lähen, siis ei ole enam tagasiteed. Kardan, et murdub ka teine tiib ja siis ma murdun täiesti - kaon igaveseks silmapiirilt. Ma vajan kedagi, kes lendaks mu kõrval, et juhul kui mu haige tiib enam ei kanna, siis tean, et keegi mind siiski püüab. Vajan kedagi, kes annaks julgust õhku tõusta ja kes oleks seal, kui ma maandun. Vajan oma teekonnale saatjat. Üksi ei saa, üksi on raske .
No comments:
Post a Comment