Ma nagu rongist maha oleks jäänud viimasest .

Hetked on kõige kiiremini muutuvad. Hetked ei ole jäävad ega püsivad. Hetk on võimalus. Võimalus meie elu täielikult muuta või see igavlevalt samaks jätta. Hetkedel on võim mängida meiega kui nukkudega. Hetkesse mahub nii palju ja samas nii vähe. See oleneb sellest, millega me hetke võrdleme, millisena teda piiritleme. Mina arvan, et hetk on sama pikk kui emotsioon selle sees. Kui ma naeratan, on see üks hetk ja kui ma olen naeratamise lõpetanud, on alanud sootuks teine hetk. Hetked on peatumatud.
Armastus on ka hetk. Vahel pikk, vahel lühike. Praegu on see hetk. Kuhu see mind viib? On see kauakestev või möödub silmapilkselt? Milline see ka poleks, kuna see ka ei lõppeks - olematuks seda teha ei saa. See hetk on juba alanud, me saame selle vaid katkestada ent mitte kaotada. Mu armastuse hetk on vastutahtmist justkui jäärapäine jonnipunn siin. Ta on unustanud kuhu pidi suunduma, ta ei mäleta ka seda kust ja miks ta tuli. Seega see hetk lihtsalt on siin. Minu sees. Südames.. sügaval.